Vahepeal inimesed isegi ei märka, millest neil puudus on. See on rohkem positiivne asi kui negatiivne, kuid mõnikord inimesed lihtsalt ei tea enda oma piire - teisiti öeldes hõljud sa pilvedes. Omavahel öeldes meenutab inimrass röövikuid, kel igalühel on enda õidepuhkemise hetk. Mälestused jäävad alles, kuid sul pole neid kellegagi jagada - need mälupildid on vaid su enda peas.
Maia on alati oluliseks pidanud jäädvustada igat väiksematki hetke enda elust. Niisiis tassib tüdruk endaga igal pool kaasas fotoaparaati, telefoni või kaamerat. Ta on harjunud elu läbi optika vaatama. Juba aastaid seda tehes on Maia rohkem kogenenud sellel alal ja otsustas lõpuks enda tehtud pildid veebisaidile üles laadida. Seni pole keegi tema pilte veel (negatiivselt) arvustanud, kõik leiavad, et tütarlapse pildid on väärt vaatamist.
Ühel päeval koju tulles viskas noor fotograaf enda koolikoti voodile ning logis sisse veebisaiti, kus ta enda pilte igapäevaselt jagas. Tavaliselt ootasid tüdrukut seal vaid inimeste "meeldimised", kuid seekord avastas tüdruk enda postkastist kirja. Kiri oli talle saadetud ühest ajakirjatoimetusest ning selles oli palutud tüdruku nõusolekut tema piltide avalikustamiseks. Maia ei suutnud enda silmi uskuda, kui ta kirja lõplikult läbi lugenud oli. Algul arvas ta koguni, et tema kulul on nalja tehtud. Pärast põhjalikku e-kirja uurimist mõistis neiu, et tegu ei ole tüngaga, vaid reaalse pakkumisega. Maia vastas ajakirjatoimetusele juba samal õhtul, lubades enda pilte avaldada.
Pärast seda, kui tüdruk oli lubanud kasutada enda pilte populaarsel ajakirjatoimetusel, oli talle tehtud veel teisigi pakkumisi. Sellega algas tütarlapse karjäär ja praeguseks on ta loodusfotograafide seas üsna tuntud kuju.
Jutt oli huvitav ja omas mõtte eriline. Mina ei leidnud kirjavigu ja kirjavahemärkide vigu.
VastaKustuta